Ilmub alates 1994.aastast. Vaala keskus, Lõõtspilli 2, Rakvere 44313 E-post: reklaam @ nadalaleht.eu toimetus @ nadalaleht.eu Nädalaleht levib kolmes maakonnas (Lääne- ja Ida-Virumaa, Jõgevamaa) ja Tartu linnas.

Ahti Bachblum: Olen oma eluga rahul

Ahti Bachblum on andekas klahvpillimängija, kelle oskusi ja annet on kasutanud pea kõik eesti lauljad.Rakvere Teatri juures muusikaprojektidega tegutsev mees on alati valmis mõnes huvitavas muusikaprojektis käe külge panema. “Minu jaoks on töö samas ka hobi ja vastupidi” ütles ta. Ahti muusikutest sõbrad hindavad väga kõrgelt tema improvisatsioonioskust, mitme muusiku arvates on ta Virumaal üks tugevamaid klahvpillimehi.Tõsise väjanägemise ning paksu habemega Ahtist jääb tihti võõrastele mulje, et tegemist on ennesesse tõmbunud, pahura ja sõnaahtra mehega. Tegelikuses on tegu ääretult heasüdamliku ja hea huumorisoonega pillimehega.Sain temaga kokku Rakvere Teatri kohvikus, kuhu Ahti oli tulnud natukeseks puhkama.

Margus Eek
Virumaa Nädalaleht

Ahti on sündinud ja kasvanud Lääne Virumaal, Haljala külas. Muusika on tema elus olnud juba lapsepõlvest väga tähtsal kohal. Seda ilmselt oma nõo Toomas Lunge nakatavale eeskujule. Siiski leidis ta, et oleks pidanud pillimängu varem õppima hakkama.

“Tegelikult alustasin ma pillimänguga suhteliselt hilja, kaheksa aastaselt. Selleks, et olla väga hea pillimees, oleks pidanud aasta-kaks varem õppima hakkama,“ ütles ta ise kriitiliselt.

Lisaks muusikakoolis õppimisele ja kodusele harjutamisele lõi Ahti kaasa ka Haljala kiriku kooris. Alates neljateistkümnendast eluaastast hakkas ta koori ka kirikus orelil saatma.

”Kuidas ma kiriku juurde sattusin? Üks hea sõber kutsus mu kõigepealt pühapäevakooli. Kuna see oli kõigile teada, et ma klahvpille mängin, oligi asjade loomulik käik, see, et hakkasin kooris algul laulma ja edaspidi orelil saatma. Pühapäevakoolis tekkis tugev side usuga, tegelikult on see side siiani olemas, olen siiani usklik inimene,” möönis ta.

Paus Ahti tegevusse kirikus tuli siis kui ta kooli vahetas.

”Eks neid muid tegemisi ja koolitööd tuli nii palju peale, et ei jõunud enam kohal käia. Pidev sõitmine väsitas ära. Siis hakkas luterliku kiriku koguduste elu allamäge minema, jäingi nagu asjaolude kokkulangemise tõttu kirikuelust kõrvale.” rääkis ta.

Peale põhikooli lõppu, otsustas ta muusika õppimisele pühenduda ja läks õppima Tartu muusikakooli. Tartus õppimise ajal võtsid temaga ühendust koolikaaslased Rakvere lastemuusikakooli päevilt – Taavo Kivistik ja Terko Jakobson, kes tegid ettepaneku oma bänd moodustada. Ahti nõustus ning sellest sai alguse poolteist aastat kestnud viljakas koostööprojekt nimega D-Gän, mis tõi noortele meestele nii kuulsust, kui ka kõvasti esinemiskogemusi.

”See oli huvitav aeg, meie esimene avalik ülesastumine toimus “Wezenbergi Rockil”, meid võeti toona hästi vastu, sain ka esimese kogemuse tööst stuudios. See bänd oli rõõm muusikast, siis tundsin ma esimest korda oma elus, et ka nii võib elada ja olla. Sain sellest projektist juurde enesekindlust ja teadmise, et muusikuna saab ja võib ka elada” meenutas ta.

Esimesele kontserdile järgnesid esinemised paljudel noorteüritustel, samuti prooviti õnne “Seitsme Vapra” saates.

”Seitsmes Vapras püsisime me üllatavalt kaua, see oli meile endalegi ootamatu. See bänd oli nagu oma aja fenomen, ilmselt oli Madis Mälgandi tekstides mingi selline iva, mis rahvale peale läks... Eks see aeg oli vist kah meie jaoks soodus, eelmine pullivend Onu Bella oli oma karjääri lõpetanud, rahvas tahtis kedagi, kes laval pulli ja nalja teeks. Meil oli hea seltskond, ka omavahelist nalja sai palju, oli selline bändisisene kummaline sära, mis ka esinemisel oma osa andis” rääkis ta.

Samas arvab Ahti, et suur osa nende kuulsusest ja püsimisest mitmetes edetabelites on puhtal kujul Rakvere fännide teene.

Omaaegse bändi taaskokkutulemisse ta ei usu, kuna osad bändikaaslased elavad nüüd välismaal, osad on äriinimesed.

“Vaevalt, et keegi oma head ja soliidset reputatsiooni tahab määrima hakata, see aeg on ilmselt läbi saanud. Vahepeal käis küll mõte läbi, et teeme väikse comebacki, aga sinnapaika see idee jäigi,” rääkis Ahti Bachblum Virumaa Nädalalehele.

Peale muusikakooli lõpetamist läks Ahti tööle Vanemuise koori. Peale aastast kooriartisti tööd tekkis tal soov saada ooperiluljaks ning ta läks õppima Tallinna Muusikaakadeemiasse.

”Läksin klassikalist laulu õppima, paraku jätsin kooli pooleli, kuna minu õppejõud maestro Teo Maiste tegi mulle omal delikaatsel moel selgeks, et hääl on selleks liiga väike. Vähemaga ma toona nõus polnud, nii võtsingi kätte ja tulin ära.” meenutas Ahti

Paraleelselt õpingutega Tallinnas jätkas ta tööd kooriartistina, peale otsust akadeemia pooleli jätta, töötas Ahti Vanemuises edasi. Tartus elatud aastate jooksul proovis ta õppimist ka Viljandi kultuurikolledshis. Seal õppis ta jazz-klaveri erialal.

Rakvere Teatrisse jõudis ta tänu Riina Roosele ja Ardo-Ran Varresele.

”2002 aastal kui Rakveres tehti teatrit muusikas, ehk teisitisõnu etendust Arabella ja Taaniel, helistas Ardo mulle ühel pühapäeva hommikul ja ütles, et nüüd on selline asi, et Riina Roose õpetab etenduse jaoks teatris laule, aga tal ei ole aega. Küsis, kas ma saaksin tulla. Mul sattus see aeg just vaba olema, kohtusin juba samal päeval lavastajaga ning algas minu jaoks väga huvitav ja intensiivne prooviperiood. Nii ma siia teatri juurde toimetama jäin.”

Enamasti töötab Ahti teatri juures projektipõhiselt, mis tähendab seda, et kui on mõni muusika või laulmisega seotud etendus, lööb Ahti oma käed külge. Vabal ajal juhtab ta teatri segakoori ja pisitasa laiemat tuntust koguvat teatri meeskvintetti. Lisaks oma põhitööle lööb Ahti kaasa ka ühes bändis.

”Bändi nimi on Kuu Taga, alguse sai ta tänu teatrile, kaks ja pool aastat tagasi hakkasime teatris tegema salongiõhut “Reedel ja alati”, siis oli sinna bändi vaja. Kutsusin sinna kaks oma head sõpra appi ja me jäime ka peale seda etendust kokku. Oleme siiani tegutsenud ja esinenud, teeme põhiliselt kuuekümnendate kuni kaheksakümnendate tantsumuusikat, kellel huvi on võib meiega ühendust võtta.”

Hoolimata oma tihedast graafikust on Ahti oma eluga rahul.

“Ma saan siin teatri juures tegeleda sellega mis mulle meeldib, ma tahan seda tööd teha. Samas olen ma valmis nii öelda uuteks väljakutseteks. Muusikainimene on ju selline rahutu hing, kes lööb alati kaasa sellistes uutes ettevõtmistes, mis ta hingele midagi pakub.Kui mingi huvitav pakkumine tekib, võtan selle kindlasti ette,” läks muidu rahuliku olemisega Ahti hetkega põlema.

Huvitavaid ettevõtmisi tema elus jagub, hiljuti oli ta kaasategev Rakvere muusiku Neeme Pluutuse plaadi sissemängimisel ja esitlusel. Ka praegu tegeleb ta ühe plaadistusprojektiga. Millega tegemist on, ei taha ta ennem kommenteerida, kui töö lõpetatud ja plaat esitluseks valmis.

Tundub, et muusikainimestel läheb hetkel meie maakonnas päris hästi, mitmed tegijad on oma plaadini kas kohe jõudmas või juba jõudnud, kohalikke tegijaid kutsutakse juba ka pealinna esinema. Aastaid muusikamaailmas kaasalöönud Ahti Bachblum on võimaluste piires end kursis hoidnud ka noorte muusikute katsetamistel.

“Eks on meil olnud ka hullemaid aegu, hetkel paistavad asjad paremini minema. Nimedega ma esialgu spekuleerida ei tahaks, aga meil on maakonnas mitmeid päris asjalike noori. Neist võib aja jooksul mõni päris tõsine tegija tulla, eks aeg näitab. Tegelikult on mul hetkeolukorda suhteliselt raske adekvaatselt hinnata, kuna suur osa minu tegemistes on väljapoole maakonda suunatud. Paar-kolm nime ja tegijat on kõrva jäänud, eks ma niipalju kui võimalik kuulan vaatan ning püüan end kursis hoida. See muusiku elu on paraku selline, et kes oskab, see elab, kes ei oska – läheb tööle. Eks seda noorte puhul paistab, kuidas nende asjad lähevad, aeg on siin parim hindaja.”

Kuidas ta ise elab – kas oskab või käib tööl, uurisin ma Ahti käest.

“Ma üritan asju kuidagi moodi tasakaalus hoida, katsun nii elada, kui tööd teha. Leian, et selline eluviis on kõige mõistlikum, nii jääb hing rahule ja saab ka leiva koju toodud. Paljud inimesed ilmselt leiavad, et muusiku amet pole mingi töö. Sellest ei jää ju tihtilugu mingit käega katsutavat asja järele. Minu jaoks ei olegi tähtis endast mingit jälge jätta, minu jaoks on muusika ise oluline. Muusika annab mulle vaimse vabaduse...

07 Aprill 2006
  Kommentaarid