Ilmub alates 1994.aastast. Vaala keskus, Lõõtspilli 2, Rakvere 44313 E-post: reklaam @ nadalaleht.eu toimetus @ nadalaleht.eu Nädalaleht levib kolmes maakonnas (Lääne- ja Ida-Virumaa, Jõgevamaa) ja Tartu linnas.

FENOMEN - vangist KGB kindraliks

Stalin ja Hitler olid vaat et nagu kaksikvennad – nad jumaldasid ning sama vihkasid üksteist, tegid koostööd ja pidasid seejärel surmavõitlust. Imetlesid üksteist salamisi ning kritiseerisid avalikult. Nende impeeriumites oli paljugi sarnast. Ka vangilaagrid. Ainult et ühe omi nimetatakse üldiselt koonduslaagriteks, teisi GULAG-iks.

Rein Vader

Hitlerlik Saksamaa oli laagrite maa. Sõjapõgenike laagrid, võõrtööliste laagrid, interneeritute laagrid, sõjavangilaagrid (alajaotustega kas lääne vangidele või hullemad – ida omadele). Siis vangilaagrid kurjategijatele ja lõpuks natsismi pärl – hävituslaagrid ehk surmalaagrid koos gaasikambrite ja tossava krematooriumikorstnaga. Tänu propagandale on viimased on meile kõige tuttavamad. Viimaseid oli siiski vaid pooltosin. Tuntumad Oswiechim, Treblinka, Soribor (viimane pärast vangide mässu ja masspõgenemist likvideeriti). Eks tapeti teisteski laagrites, kuid mitte tööstusliku vooluliini-põhimõttel. Ning tänu haigustele ja näljale leidus hulgaliselt muidki surijaid...

Stalini laagrid olid karistus- või ümberkasvatuslaagrite nime all tegelikult orjalaagrid, kus esikohal olid riigi majanduslikud huvid. Vangid tegid tasuta raskeimaid töid. Eriti veel looduslikult karmides tingimustes, kus puudus tööks vajalik kohalik elanikkond. Vangid kaevasid metrood, kanaleid, kaevandasid maavarasid. Lõikasid-parvetasid metsa (metsamaterjal oli tollel ajal riigile oluline valuuta allikas), ehitasid ettevõtteid või linnu, töötasid põllumajanduses, tööstuses. Isegi käisid geoloogilistel ekspeditsioonidel või tegid erikonstrueerimisbüroodes teaduslikku uurimistööd.

Hiljuti lugesin ameeriklanna Anne Applebaumi GULAGI-teemalist uurimust, kus ta väidab, et hitlerlik koonduslaager olevat olnud Stalini-GULAG-ist hullem. Koonduslaagris olevat iga juudi saatus vääramatult paika pandud, GULAG-is aga võis juudist vang isegi karjääri teha, rõhutust rõhujaks saada. Viitab ta seejuures kellegi Naftali Frenkeli (fotol) kirevale eluloole.

Tegelikult värvati ka Saksamaal koonduslaagrist kõrilõikajaid SS eriüksustesse. Seda aga vaid sakslastest kriminaalkurjategijate hulgast ning alles sõja lõpul, kui rindel meestest puudus tuli. Frenkeli-karjäär olnuks Saksamaal vist tõesti mõeldamatu.

Naftali Frenkel oli Türgi riigis Izmiri linnas sündinud juut. Pärast Venemaa kodusõda, 20-ndatel aastatel, kui algas NEP, ujus ta Odessas päevavalgele ja hakkas kohemaid äri ajama. Väga edukalt muuseas. Aga NEP oli vaid kommunistide taktikaline manööver, ajutine järeleandmine, et riik majanduskriisist välja tuua. Bisnesmene kauaks ei vajatud. Hiljem sai kõigi nepmanite pärisosaks vangilaager.

Ka Naftali lasi end ülikasumeist pimestada, kühveldas raha kokku ja ei kandnud õigeaegselt välismaale kadumise eest hoolt. Ühe edukaimana jõudis ta ka laagrisse mitu aastat enne viimaseid äri-mohikaanlasi.Tulemus – arreteerimine ja 10 aastat vangilaagrit.

Vang Naftali Frenkel saabus Solovetsi vangilaagrisse 1927 aastal. Solovetsi oli tol ajal karm ja kardetud kant. Vaatas vang Frenkel seal ringi ja tal sai hing täis. Logelevad-molutavad inimesed seal niisama, teeks parem midagi kasulikku. Tol ajal oli ju terav puudus kõigest, muuseas ka saabastest. Isegi valvurite jaoks.

Oskas teine kuidagi ülematele külje alla pugeda ja saigi loa brigaadi moodustada. Kingseppadest. Ise oli muidugi selle brigadir, varustaja ja ökonomist. Kombineeris. Hankis materjali, tööriistad...

Endistel munkadel oli muuseas aitades virnade viisi vanu loomanahku.

Ning mitte vaid batinkasid, isegi peene fassongida mudelkingi tehti. Nii meestele kui naistele ja see oli pealinna poodides nõutav kaup. Aga ega Frenkeli-mastaapi tegelane ei saa kogu elu mingite kirsavoide või batinkadega tegeleda, see oleks liialt väike haare. Juut Naftali võttis veel ja veel asju ette, organiseeris, korraldas ja kõik tuli tal kenasti välja. Peaga poiss oli.

Solovetsi vangilaagrist sai Karjala NSV tähtis töövõtja. Riiklikud tellimused... Metsatööd, raudteede ehitus. Heade majandusnäitajate eest pudenes ülematelegi. Tol ajal oli põhjas ka vangivahtidest ja ülemustest suur puudus, isegi kõrgendatud palgad ei suutnud inimesi piisavalt kohale meelitada. Seetõttu viidi mitu korda läbi kampaania, kus eriti püüdlikke vange vangivahtideks ülendati. Juba teisel vangiaastal läks ka meie Frenkeli kohta ettekanne Moskvasse koos vabastusetaotlusega. Igatahes kolmanda vangiaasta lõpuks oli Frenkel juba vaba mees. Ega ta tööstusjuhina ennegi barakis maganud ega vangilobi söönud, aga nüüdsest oli ta ka ametlikult KGB töötajate hingekirjas ja alustas oma karjääri selle ametiredelil. Hea pea ja organisaatorivõimed tulid talle selles kasuks. Tema fenomenaalsest mälust räägiti lausa legende.

Batinkad ja üht-teist muud – see kõik on pudi-padi. Läbimurre tuli koos stalinliku lööktööobjekti, Balti mere ja Valge mere kanaliga. See kanal oli üks Stalini kinnisideid. Kanal, mis ühendaks kahte merd, Kus voorivad laevad ja praamid tooksid Põhjamaa rikkused Laadoga järve ilma ümbersõiduta ümber Skandinaavia poolsaare. Aga eriti veel sõjaline aspekt. Paisata läbi oma territooriumi ristlejaid või allveelaevu ühest laevastikust teise. Just nagu parajasti vaja. Balti laevastikust Põhjalaevastikku või vastupidi. Barentsi meri, Põhjameri ja Taani väinad võivad sõja korral olla ju vaenlaste kontrolli all!

Sadu kilomeetreid kanalit läbi polaaralade, külmunud soode. Aga eriti, läbi raudkõva karjala graniidi! Inseneridel oli selge – üliraske ja kallis töö.

Plaani järgi oli vaja ehitada 19 lüüsi, 15 paisu, 49 tammi, 33 kanalit. Ainuüksi betoneerimistöid 390 tuhat kuupmeetrit, kärgkaste aga 921 tuhat kuupmeetrit. Ja need kümned miljonid tonnid väljakaevatavat pinnast ja lõhatud graniiti. Muidugi, kõik on ju võimalik. Oleks vaja tuhandeid tonne dünamiiti, piisavalt bagereid, buldoosereid, ekskavaatoreid, kallureid, paigaldatavaid eskalaatoreid. Siis veel elektripuure, suruõhuvasaraid j.n.e.

Aga tol ajal polnud NSV Liidul endal midagi sellist olemas. Peaaegu kõik tulnuks läänest valuuta eest osta. Seepärast leiti et teeme asja koduste vahenditega. Kirkad ja labidad, sepavasarad ja puukiilud, hoovad ning teibad, käsikärud ning veetavad hobuvankrid. Aga tööjõuks – tuhanded GULAG-i vangid. Aga vaja on ka aega. Suessi kanalit kaevati 10 aastat, Panama oma koguni 28 aastat. Aga Valge mere kanalile oli ette nähtud vaid kaks aastat ja mitte dollaritki välisvaluutat, vaid 400 miljonit siseriiklikku paberrubla ja kõik!

Inimene plaanib, jumal juhib. Mitte alati ei lähe plaanid käima. Miski kohe ei klapi! Aga mis saab siis kanalist, tähtajast, eelarvest? Vangidest pole õigeid töötegijaid. Sõima, peksa, sunni tagant. Tema aga koperdab ikka vähehaaval ringi, ei kipu Stalini suure asja pärast endal naba ära venitama. Tähtaeg aga ligineb. Vaat kui Stalin veel vihastab, paneb seina äärde või saadab vastutavad isikud ehk süüdlased ise sunnitöökäru lükkama...

Mida küll teha? Mõnigi asjamees hoidis muret täis ärajoodud pead käte vahel. Vaat siis koitiski meie nupuka juudi Frenkeli tähetund. Ta pakkus oma teeneid, oli nõus ise töid juhendama. See avaldas muljet.

1929 aastal juhtus ime, vang Naftalile saadeti Moskvast ekstra lennuk järgi. Pealinnas kohtus ta paljudega KGB kõrgemast juhtkonnast, ka Jagodaga. Ise ta väitis, et koguni Stalini endaga...

Kui Naftali Frenkel ehitusobjektile naasis, võttis ta kohe ülemjuhatuse üle. Ühtlasi otsis ta endale välja ustavad ja andekad abilised. Muidugi mõista juudi rahvusest. Siin nad on – Lazar Kogan, Semjon Firin ja rida teisi.

Frenkel lähenes vangitööle psühholoogiliselt. Sõima, peksa ja kiusa vangi – ta on sellega juba harjunud. Alatasa näljas. Aga vaat, pakume talle õige süüa! Aga mitte niisama, vaid vastavalt töötulemustele. Nii et igaühel oleks võimalus oma toidulisa välja teenida.

Frenkel panigi normid paika. Töö jaotati kolmeks. Raske, kerge ja invaliidide töö. Igaühele täpsed töönormid ja kindel pajuk. Raske töö – iga päev 800 grammi laiba ja 80 grammi liha. Kerge töö – 500 ja 50 grammi. Invaliiditöö 400 grammi ja 40. Aga toidunorm eeldas normi täitmist. Jääb täitmata, saad madalama toidunormi. Aga isegi 800/80 ei piisa veel rasvaminekuks. Raske töö korral jääb sellestki väheseks ning siis tuli präänik. Plaani ületamise eest lisatoitu! Ning aastaid nälginud inimesed pingutasid, et kordki kõht mõnusasti täis süüa. Keegi vang meenutab, et sai kehvas brigaadis päevas 700 grammi leiba, sattunud aga eesrindlaste brigaadi hakkas saama päevas 1200 grammi.

Kas Frenkel oli heategija? Ei, pigem sadistlik mõrtsukas. Tema välja arvestatud lisa-toidunormid olid petlikud, kaval miraazh. Nad andsid küll lisakaloreid kuid 120-130% plaanitäitmine neelas tööliselt ka palju lisaenergiat. Kogu lisasaadu ja veel enamgi. Asja nimetati isekestis 3-kuuga tühjakspigistamise programmiks. Tuli uus vang, rabas tööd, ületas plaani aga 3 kuu pärast oli tal võhm väljas, organism ära kurnatud. Poole aasta pärast vedeles ta aga tühjaksimetud kondikubuna nimetus hauas... Aga töö ja Stalini suur asi – see sai tehtud! Ja ennäe imet, 24 kuu asemel 21 kuuga oligi kanal valmis. Algas tähesadu. Ka Naftali Frenkeli frentshi hõlmale tekkis punane täht. Kahekümne ühe kuuga ja veerandi eelarvega! 400 miljoni asemel sai Frenkel hakkama 95,3 miljoni rublaga! On ju autasu väärt?

Aga tegelik hind? 170 tuhat sunnitöölist rügas puhkepäevadeta, tegi lisatunde. Vähemalt 40 tuhat vaevati tööga surnuks. Kuid kui arvestada, et vange toodi objektile pidevalt juurde, võib surnute arv ulatuda ka 100 tuhandeni. Lisaks ordenile sai Naftali Frenkel endale veel ka KGB kindralipagunid ja ta ülendati Bamlagi ülemaks. Juba tol ajal alustati BAM-i ehitustöid. Frenkelile allus mitukümmend selle piirkonna vangilaagrit. Siis aga tuli aasta 1937, kommunistide endi mihklipäev. Pead lendasid... Bossid said kuuli või maandusid ise vangilaagritesse. Kogu vana kaader värises. Represseritute hulka sattusid kõik Frenkeli abid kanaliehituselt eesotsas ta endise parema käe Koganiga. Ainult tema ise mitte, tema pääses hakklihamasinast.

Näiteks kirjutas BAM-i piirkonna prokurör Moskvasse protestikirja, miks ei lubata tal arreteerida Frenkelit, paadunud rahvavaenlast ja kurjategijat! Peaprokurörilt tuligi talle vastus – arreteeriti hoopis BAM-i liigpüüdlik prokurör.

Frenkel oli lülitatud Stalini koostatud salanimekirja, keda ei tohtinud keegi peale tema enda puutuda. Kes olid tema erikaitse all.

Mis sai temast edasi? Sõja rasketel aegadel usaldati Frenkelile mõnegi strateegiliset tähtsa ja kiire raudtee lõigu ehitus. Pärast sõda elas ta Moskvas, oli poliitbüroo liikme Kaganovitshi (ka juut) assistent ning nõunik transpordiküsimuste alal. Kahel jalal kõndiv entsüklopeedia... Ning kui ta 50-ndatel aastatel Moskvas suri, ehtisid tema kuldpaguneid kindralleitnandi kuldtärnid, rinda aga juba üsna mitu ordenit.

Selline oli juut Naftali Frenkel, õnnetute vangide näljatundel manipuleeriv küüniline ökonomist. Tänu temale läksid veel miljonid sellele salakavalale liimile – lisaportsjoni lootuses kurnasid end plaaniületamsega ja olid poole aastaga mullatoidul.

Ka meil, eesti rahval on Naftalile oma arve...

Oli aasta 1940-41. Eesti Vabariik parseldati Molotov-Ribbentropi salaprotokolliga Stalinile. Eesti okupeeriti, seejärel organiseeriti siin kommunistlik riigipööre. Hakati nõukogude riiki looma. Vana Viktor Kingissepa püüdlik poeg, 20-aastane KGB leitnandist tattnina Sergei tegi ületunde ja „maksis oma isa eest kätte”, käed küünarnukini verised... Sadu tapeti kohapeal, tuhanded sõidutati Venemaale vangilaagreisse. Aga see oli köömes...

Eesti sõjavägi nimetati ümber Punaarmee 22 laskurkorpuseks ja viidi sõja puhkedes Pihkva kaudu Eestist välja. Punavõimud viisid Eestis läbi üldmobilisatsiooni. Üle 30 tuhande noore mehe veeti Venemaale. Punaarmee peksasaamine rinnetel aga jätkus. Vaja oli meetmeid.

Moskvas oli tol ajal selline toreda nimetusega asutus nagu Punaarmee Poliitiline Peavalitsus. Seda juhtis üks Stalini kamba kommunist, juudisoost kindralipagunitega õukondlane Lev Mehlis. Vaat too Mehlis hakkas eraldama sikke lammastest. Mõned rahvad tunnistati ebakindlateks ja reetlikeks, neid ei tohtinud eesliinile saata.

Reetlike hulka kirjutas too Mehlis eestlased, lätlased, leedulased, volgasakslased, soomlased, poolakad ja ei tea keda veel. Mehlise allkiri muutis hoobilt sadade tuhandete noorte meeste saatuse. 22 laskurkorpus desarmeeriti ja saadeti koos mobiliseeritud eesti poistega põhja, metsatöödele. Ametlikult just nagu tööpataljonlased, sisuliselt GULAGi vangid. Needsamad vangi töönormid, näljapajuk ja... Naftali Frenkeli lisaportsjonid plaaniületajatele. Mehed läksid liimile, tubli neljandik, oma 10 tuhat eesti poissi suri metsatöödel. Meenutagem mõne aasta eest nähtud tõetruud filmi Raimond Valgrest... Oleks surnud vist kõik, aga ülejäänute päästjaks sai Uuralites formeeritav eesti diviis, hilisem korpus. Sõduri toidunorm keskmise väljaõppedrilli juures päästis kurnatud mehed surmasuust.

Selline oli Naftali Frenkeli ja Lev Mehlise „kingitus” eesti rahvale. Kahe juudi „panus”! Muidugi ei saa nüüd tervet juudi rahvast või Iisraeli riiki mingite Frenkelite ja Mehliste pärast vastutavaks teha. Iga rahva hulgas on olnud renegaate. Mis siin salata, ka eesti rahva endagi hulgas. Neid, kes saksa okupatsioonivõimude palgal Tartu tankitõrjekraavis või Kalevi-Liival oma isiklikku sadismi või viha välja elasid, vange tapsid...

Kummaline on vast ainult see, et meie, terve eesti rahvas ja riik peame härrade Zuroffide arvates endale endale mõne hr.Gerretsi, Jürissoni, Viksi või teise temataolise eest peoga tuhka pähe raputama, kahetsema ja andeks paluma.

Aga vastupidised juhud?

Juutide Naftali Frenkeli ja Lev Mehlise ning kümnete juudisoost KGB timukate kuriteod eesti rahva vastu ei lähe mitte kellegi korda, mingist vabandamisest rääkimata. Leedu ajakirjanduses ilmunu järgi olevat mõni Leedus tegutsenud omaaegne noor KGB-lane nüüd Iisraelis auväärt pensionär. Saab pensioni, kannab väärikalt pigimütsi ja istub sünagoogis aukohal. Ning vahel sõpradega kohtudes meenutab ehk ka omaaegseid noorusenaljatusi kusagil kauge Balti mere äärsete aborigeenide juures. Aga ega talle seda siis pahaks panda. Hr.Zuroff temasugustest ei huvitu.



lugu ilmus: Nädalaleht nr.24   19.06.2007.a.

19 Juuni 2007
  Kommentaarid