www.vnl.ee

President tuleb valida südametunnistuse järgi

Presidendivalimiseni Riigikogus on jäänud loetud päevad. Sellest räägitud ja kirjutatud on juba pea pool aastat.

Randel Länts
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna peasekretär

Kaks aastat tagasi oli mul au koordineerida Toomas Hendrik Ilvese kampaaniat Euroopa Parlamendi valimisel. Selge on see, et kampaaniasituatsioonis oleme me kõik omavahel konkurendid ja aegajalt muutub ka vahendite valik mitte just kõige eetilisemaks. Teame ju kõik ütelust, et eesmärk pühendab abinõu. SDE võttis juba tol korral seisukoha, et meie poriloopimisega kaasa ei lähe ning oleme ikka ja alati sellist joont ka hoidnud. Mõnele erakonnale on vastaste s..aga üle kallamine aga tavapäraseks käitumisnormiks. Ja siis me imestame, et näe, kodanik on poliitikast võõrdunud. Saades küll aru, et Rahvaliidu jaoks on president Arnold Rüüteli tagasivalimine elu ja surma küsimus, on minu meelest nende ja nende partneri Keskerakonna käitumine ületanud igasugused piirid.

Ilkumine ümarlaua kallal

Eesti kodanike poolt rahvahääletuse teel heaks kiidetud põhiseadus seab Riigikogule ülesande valida vabariigile juht – president. Just austusest oma kodanike ja põhiseaduse vastu istusid selle aasta kevadel viis parlamendierakonda, peale sotsiaaldemokraatide veel Keskerakond, Isamaaliit, Reformierakond ja Res Publica laua taha, et riigi esindajatekojale pandud ülesannet täita. Otsustati üheskoos omavahelise arutamiste ja konsulteerimiste käigus jõuda Eestis päevapoliitikas kahetsusväärselt niivõrd haruldaseleparteideülesele kokkuleppele. Kogu protsess oli avalik ja demokraatlik, lepiti kokku omavahelistes reeglites ning tähtaegades. Täpsuse huvides veel nii palju, et tähtaegu muudeti korra Keskerakonna palvel ja just nende soovil lükati viimane selekteerimisvoor 3.augustile.

Paraku osutus üks viiest valemänguriks. Ja taas, tuginedes vanarahva tarkusele, et kui valetada väga palju, siis võibki tõde teisiti paistma hakata. Kuidas teist moodi saabki seletada Keskerakonna käitumist, kes hakkas paralleelselt asju ajama ümarlaua kutse tagasi lükanud Rahvaliiduga ning lahkununa nn vii erakonna ümarlaua tagant süüdistas kõiki teisi selle lõhki ajamises. Argumendid, et Keskerakonna kandidaatidega, muuseas just tsentristid olid need, kes pakkusid välja kolm kandidaati vaid oma erakonna liikmete seast, käituti halvasti, sest nende poolt ei hääletatud; et kogu protsess on üles ehitatud istuva presidendi vastu, jne, jne. Kujutage endale aga ette viie erakonna ümarlauda, mille esimene kokkulepe on, et tulevane president peab tulema Keskerakonna ridadest.

Vaatamata Edgar Savisaarele omase hämamise ja valemängurlusega on riigikogu liikmetel siiski võimalik põhiseadust täita. Lihtsalt ühtede kandidaadid on Toomas Hendrik Ilves ja Ene Ergma ning teistel Arnold Rüütel. Ja oleks igati loogiline, et lisaks Ilvesele ja ergmale seatakse tuleval esmaspäeval ja vajadusel ka teisipäeval üles Arnold Rüüteli kandidatuur. Või tuleb tõesti tõdeda, et Keskerakond ja Rahvaliit vilistavad Eesti Vabariigi põhiseaduse peale.

Umbusaldus omade seas

Teatavasti on 28. või 29. augustil Riigikogus valituks osutumiseks tarvilik 68 saadiku poolthääl 101-st. Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal, Isamaa ja Res Publica Liidul ning Reformierakonnal on rahvusparlamendi kolme peale kokku 65 häält, mis jätab Rahvaliidule ja Keskerakonnale kokku 36. Kui me teeme lihtsa matemaatilise tehte, lahutades 68-st 65, saame tulemuseks kolm. Omavahelistes juttudes Riigikogu seinte vahel on nii mõnigi keskerakondlane ja rahvaliitlane tunnistanud, et Arnold Rüüteli jaoks on aeg ümber ja paras hetk oleks vanahärra väljateenitud puhkusele saata ehk teisisõnu oleksid nad valmis hääletama nii Toomas Hendrik Ilvese kui Ene Ergma poolt.

On aga olemas selline asi nagu parteidistsipliin. Ja just seetõttu on levivad kulutulena kuulujutud, et Savisaar ja Reiljan keelavad oma fraktsiooni rahvaesindajatel Riigikogus hääletamise. Eks ikka sellepärast, et mõni proua või härra kogemata, kuulates oma südametunnistust, ristikese „valesse“ kasti ei märgiks. See oleks muidugi põhiseadusele juba teist korda sülitamine. Ma siiski siiralt usun, et selle peale välja ei minda.

Hääle eest raha ja asju

Heakene küll, juhtub nii, et Riigikogu kolmes voorus ei toeta üles seatud kandidaati vajalik 68 parlamentääri. Viimased kaks presidenti on valitud valimiskogus. Ja elu läheb edasi. Ja üsna loogiline on ka, et ühe või teise kandidaadi pooldajad kaardistavad olukorda ning püüavad ette ennustada tulemust.

Küll on aga lubamatu, et mõjutusvahendina kasutatakse riigieelarvet. Ehk teisisõnu meie maksuraha, seda sinast mille eest peaks rahastama koole, haiglaid ja ennetama keskkonnareostusi. Küll lubatakse mõnele Arnold Rüüteli poolt antava hääle eest koolimaja juurdeehitust, küll investeeringuid läbi Keskkonna- ja Põllumajandusministeeriumi. Selline käitumine on üheselt ebaeetiline ja oma sisult väär, sest „vale valijamehe“ korral võib nii mõnigi olulisem projekt riigipoolse toetuseta jääda.

Loomulikult on igale haigusele ka ravim. Teatavasti kinnitab riigieelarve Riigikogu ja sellised parteipoliitilised investeeringud paistavad eelarvemenetluses kohe silma. Häälteostmine, mis Keskerakonnale ja Rahvaliidule niivõrd omane on, ei ole seda teps mitte üldsuse silmis. Ja sama seisukohta jagavad ka neli Toomas Hendrik Ilvest toetavat erakonda. Ehk teisisõnu on kõik eelarvelised investeeringulubadused puhas bluff.

Ma olen absoluutselt veendunud, et kohalike omavalitsuste esindajad on mõtlevad inimesed ning toimetavad kogu Eesti hüvanguks. Samuti olen ma kindel, et ükski omavalitsusjuht ei lase ennast lollitada ning hääletavad 23. septembril Estonias südametunnistuse järgi. Kõige tähtsam on, et hiljem oma valla- või linnarahvale ikka ausalt silma vaadata saaks ning uhkusega öelda, kelle poolt hääletas.



Lugu ilmus: VNL 31/2006  25.august 2006.a.



   25 August 2006