Ilmub alates 1994.aastast. Vaala keskus, Lõõtspilli 2, Rakvere 44313 E-post: reklaam @ nadalaleht.eu toimetus @ nadalaleht.eu Nädalaleht levib kolmes maakonnas (Lääne- ja Ida-Virumaa, Jõgevamaa) ja Tartu linnas.

Arafat juhtis palestiinlasi läbi aastakümnete
Palestiina president Yasser Arafat pidas Lähis-Idas aastakümneid sõdu ja püüdles
rahu, et jõuda Palestiina riigi loomiseni.

Alljärgnevalt tähtsamad faktid tema elust.

1929 - Mohammed Abdel-Raouf Arafat al-Qudwa al-Husseini sündis
tagasihoidlikku kaupmehe perekonda. Biograafid ütlevad, et Arafat sündis Kairos.
Tema väitis, et ta sündis 24. augustil 1929 Jeruusalemmas.

1948 - Arafat osaleb araablaste ja juutide lahingutes, kui Suurbritannia
lahkub Palestiinast. Sõda lõhestab maa ning sajad tuhanded palestiinlased
põgenevad.

1952 - Kairo Ülikoolis inseneriks õppides asub Arafat juhtima Palestiina
Tudengiliigat. See toimub pärast seda, kui Egiptuse kolonel Gamal Abdel Nasser
veretu sõjaväelise riigipöördega võimu võttis.

1958 - Insenerina Kuveidis töötades moodustavad Arafat ja väike rühm
palestiinlastest pagulasi Fatah' liikumise esimese rakukese, et edendada
võitlust Palestiina alade vabastamise eest.

1964 - Palestiina Vabastusorganisatsioon (PVO) luuakse Egiptuse egiidi all.

1965 - Armetute relvade ja nime all Al-Asifa ("Torm") alustab Fatah
sissirünnakuid Iisraeli vastu.

1967 - Iisrael vallutab Lähis-Ida sõjas Läänekalda, Ida-Jeruusalemma, Gaza
sektori, Siinai ja Golani kõrgendikud, mis muudab Palestiina vastupanurühmitused
radikaalsemaks.

1968 - Palestiina jõud peavad esimese suurema lahingu Iisraeli armeega
Karameh' juures. Olles vaimustuses triumfist pärast Iisraeli tagasitõmbumist,
toob Arafat Fatah' PVO alla.

1969 - Arafat valitakse PVO esimeheks.

1970 - "Must september" - Jordaania armee ründab palestiinlaste jõude
Jordaanias, kui sissid kaaperdavad neli reisilennukit ühele kõrbelennuväljale.
PVO saadetakse Jordaaniast välja.

1974 - Arafat ilmub ÜRO-sse, kandes "oliivioksa ja vabadusvõitleja relva". Ta
ütleb: "Ärge laske oliivipuu oksal mu käest kukkuda".

1982 - Iisrael tungib Liibanoni eesmärgiga tõrjuda sealt Palestiina sissid.
Iisraeli väed liiguvad Beiruti poole ja PVO on sunnitud oma võitlejad
evakueerima.

1983 - Fatah' kõrged ametnikud juhivad mässu Arafati vastu. Süüria armee ja
PVO mässulised piiravad tema jõud Liibanoni põhjaosas sisse. Arafat lahkub
Tunisesse.

1987 - Palestiinlased alustavad Läänekaldal ja Gazas ülestõusu. Arafat seob
end "intifadaga".

1988 - Arafat loeb ette riigi iseseisvusdeklaratsiooni. Ta ütleb hiljem
avalikult lahti "kõigist terrorismi vormidest", täites USA eeltingimused
dialoogiks ning teatab, et Iisraelil on õigus eksisteerida.

1990 - Arafat toetab Iraagi liidrit Saddam Husseini iraaklaste tungimisel
Kuveiti. See maksab talle suhted Pärsia lahe äärsete riikidega.

1991 - USA ja Nõukogude Liidu egiidi all toimub Madridis Lähis-Ida
rahukonverents.

1992 - Arafat pääseb eluga liivatormist põhjustatud lennuõnnetusest Liibüa
kõrbes. Kolm meeskonnaliiget hukkuvad.

1993 - Arafat ja Iisraeli peaminister Yitzhak Rabin suruvad Valges Majas
kätt, kinnitades palestiinlaste piiratud omavalitsuse Läänekaldal ja Gaza
sektoris vastavalt rahulepetele, mille üle peeti Oslos salaja läbirääkimisi.

1994 - Arafat naaseb triumfaalselt Gazasse ning võtab üle Palestiina
Omavalitsuse juhtimise.

1995 - Arafat ja Rabin sõlmivad Washingtonis vahekokkuleppe Iisraeli vägede
saatmisest Läänekaldale. Juudi äärmuslane tapab Arafati rahupartneri Rabini.

1996 - Arafat valitakse Palestiina Omavalitsuse presidendiks Läänekaldal ja
Gazas toimunud valimistel. Ta alustas Hamasi sisside mahasurumist pärast
enesetapurünnakute lainet.

1997 - Palestiina sõlmib Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu parempoolse
valitsusega kokkuleppe suurema osa Hebroni üleandmisest. Seejärel sattub
rahutegemine ummikusse.

1998 - Arafat ja Netanyahu sõlmivad Wye River' kokkuleppe Iisraeli vägede
järk-järgulisest lahkumisest Läänekaldalt. Netanyahu külmutab leppe kaks kuud
hiljem, öeldes, et Arafat ei ole täitnud julgeolekutingimusi.

1999 - Arafat sõlmib leppe Iisraeli peaminister Ehud Barakiga, seades lõpliku
rahuleppe sõlmimise tähtajaks 2000. aasta septembri.

2000 - Rahukõnelused katkevad. Palestiinlased alustavad teist intifadat, kui
tolleaegne opositsiooniliider Ariel Sharon külastab Jeruusalemmas vaidlusalust
pühapaika. Iisrael väidab, et vägivald oli ette kavandatud.

2001 - Arafati kauaaegne vihavaenlane Sharon valitakse Iisraeli
peaministriks.

2002 - Iisraeli väed isoleerivad Arafati tema peakorteris Ram Allah's,
reageerides Palestiina sisside enesetapurünnakutele.

2003 - Arafat nimetab rahvusvahelisele survele järele andes Mahmoud Abbasi
peaministriks, kuid keeldub andmast üle kontrolli julgeolekujõudude üle. Abbas
astub tagasi. Palestiinlased kiidavad heaks USA-toetatud rahuplaani -
niinimetatud teedekaardi.

2004 - Arafat on silmitsi enneolematute siserahutuste ja nõudmistega viia
ellu korruptsioonivastaseid reforme. Ta jääb haigeks. Ametnikud ütlevad 28.
oktoobril, et Arafat on "väga, väga haige". Ta toimetatakse järgmisel päeval
lennukiga Prantsusmaale ravile. Arafat tunnistatakse 11. novembril Prantsuse
sõjaväehaiglas surnuks.

Reuters - Baltic News
Service


11 November 2004
  Kommentaarid