Internetiportaali EUobserver teatel lõpeb praegune eesistumiskord 2006. aastal. 2007. aastal algab seni veel jõustumata EL-i põhiseadusleppes sätestatud eesistumise uus kord, mis näeb ette, et grupieesistumine toimub kolme riigi kaupa 18 kuu jooksul. Igasse gruppi kuulub EL-i üks suur ja üks väike riik ning üks uusliige.

Esmaspäeval kokkulepitu määrab eesistumise aastani 2020, esimese kolmiku moodustavad Saksamaa, Portugal ja Sloveenia.

Ajaleht Financial Times kirjutas novembris, et Sloveenia saab uusliikmeist esimesena eesistujaks, kuna on neist jõukaim.

Eesti alustab 2017. aasta juulis eesistumist koos Suurbritannia ja EL-i praegu veel mittekuuluva, kuid ilmselt 2007. aastal ühineva Bulgaariaga.

2018. aasta jaanuarist juunini on Eesti kolmikus nii-öelda põhieesistuja, keda Suurbritannia ja Bulgaaria assisteerivad.

Suurbritannial on kuuekuuline põhieesistuja roll enne ja Bulgaarial pärast Eestit.

Leedu on koos Iirimaa ja Kreekaga grupieesistuja 2013. aasta algusest 2014. aasta keskpaigani ning põhieesistuja 2013. aasta teisel poolel.

Läti jagab eesistumist koos Itaalia ja Luksemburgiga 2014. aasta keskpaigast 2015. aasta lõpuni, olles põhieesistuja 2015. aasta esimesel poolel.

Soome on koos Austria ja Rumeeniaga eesistuja kohe Suurbritannia, Eesti ja Bulgaaria eesistumise järel, veel vana korra järgi on Soome eesistuja ka 2006. aastal.

Varem oli kõne all ka kava, mille järgi Eesti võinuks eesistujaks saada juba 2008. aastal. Valitsus leidis novembri alguses, et Eesti pole mitmel põhjusel selleks siiski enne 2013. aastat valmis. Põhjustena mainiti nii riigiinstitutsioonide vajadust paremini valmistuda kui ka eesistumise kulukust, sest see võib riigilt nõuda kuni miljard krooni ning hilisem eesistumine annab Eesti majandusele kasvuaega.

Leedul oli võimalus alustada eesistumisega juba 2007. aastal, kuid novembri keskel tõrjus Leedu valitsus ettepaneku Eesti äraütlemisega sarnastel põhjustel.  BNS