Šokivangistust saab rakendada alates karistusseadustiku jõustumisest ehk 1. septembrist 2002. Kui eelmisel aastal mõisteti šokivangistus 219 inimesele, siis tänavu on šokivangistuse saanud juba 373 kurjategijat, kirjutas Eesti Päevaleht.

Prokurör Andres Ülviste sõnul on šokivangistuseks kutsutav karistus võrdlemisi efektiivne, et ära hoida inimese uuesti sattumist kuritegelikule teele.

"Tingimisi karistust kurjategija nagu hästi ei tunneta," põhjendas Ülviste. "Lühike šokivangistus on palju mõttekam."

Šokivangistus tähendab seda, et kurjategijale mõistetakse mitmeaastane vangistus, kuid kohus otsustab prokuröri nõusolekul, et reaalselt peaks ta sellest vanglas viibima mõne kuu kuni aasta. Üldjuhul määratakse šokivangistus inimesele, keda pole varem karistatud. "Et ta näeks, kui kole koht on vangla, ja ei tahaks sinna enam tagasi sattuda," märkis Ülviste.

Näiteks sel nädalal mõistis Tartu maakohus šokivangistuse 24-aastasele Arnole, kes valmistas torupomme. Kohus mõistis talle küll kolme ja poole aastase vangistuse, kuid reaalselt tuleb tal sellest trellide taga istuda veidi üle aasta.

"Antud juhul on oluline, et süüdlane saaks aru, et sääraste tegude eest järgneb raske karistus, kuid samas säilib tema edaspidiste tegemiste üle käitumiskontroll pikka aega ehk kolm aastat," rääkis torupommi-juhtumi uurimist juhtinud prokurör Margus Gross.

Prokurör Ülviste sõnul näitavad välismaal tehtud uuringud, et esimesed kuus kuud on inimene vanglasse sattumise pärast šokis, pärast seda hakkab ta juba omandama kuritegelikke oskusi.

"Pikk vanglakaristus, näiteks juba kolm aastat, võib tähendada vangi lõplikku paadumist," lisas Ülviste.  BNS